Maidla mõis

Maidla mõisa ajalugu

Maidla küla on kirjalikult esmakordselt nimetatud 1241. aastal Taani hindamisraamatus kümneadramaalise valdusena. See on varaseim kirjalik teade Maidla kohta. Seda valdas Saxo Ågesen (u 1200–1259), kes oli üks võimsamaid Taani kuninga vasalle Eestimaal.

1404. aastal läänistati Hinke Maydellile Maidla külast ühe adramaa.  Maydellidele võis Maidla kuuluda juba varemgi. Nemad rajasid siia ka mõisa, mida allikais on esmakordselt mainitud 1465. aastal. Perekonnale kuulus mõis 1499. aastani, mil see müügitehinguga Tuvedele siirdus.

Maydellide vapil on kujutatud kolme kala, mida on peetud maidlaks ehk ründiks (Globio fluviatilis). Need olevat elanud Purtse jões. Vapp on andnud alust püstitada hüpoteesi, et Maydellide perekond ei rännanudki sisse Saksamaalt nagu teised vasallid, vaid tegemist on kohaliku päritolu eesti ülikkonnast võrsunud suguvõsaga. Seda versiooni on püüdnud tõestada taani juurtega eesti ajaloolane Paul Johansen, kuid temale on esitatud kaalukaid vastuargumente. Küsimus on jäänud siiani lahtiseks.

1499. aastal ostis mõisa Püssi valdaja Otto Tuve. See ostumüügileping on Maidla mõisa ajaloos ainus, mida ei sõlmitud lähedaste sugulaste vahel. Tuvede käes oli mõis 1529. aastani, mil see siirdus perekond Bremenitele. Neile järgnesid omanikena Brackelid, kes olid mõisnikud ajavahemikul 1619–1689.

1689. aasta pärandijagamislepinguga said Maidla omanikeks Wrangellid, kelle nimele jäi mõis ligikaudu 200 aastaks. Esimene omanik Rootsi kapten ja Eestimaa maanõunik Karl von Wrangell (1643–1719) pärandas mõisa oma pojale.

1878. aastal esitas Wrangellide soost põlvnenud Maidla omanik Marie von Löwis of Menar (1826–1890) Eestimaa kubermanguvalitsuse palve nimetada mõisa saksakeelne nimi Maydell ümber Wrangelsteiniks, kuna perekond oli seda majandanud peaaegu 200 aastat. Kubermanguvalitsuse resolutsiooniga muudetigi nimi ära, kuid peagi siirdus mõis Wrangellide käest Löwis of Menarite perekonnale.

1890. aastal sai Maidla viimaseks mõisaomanikuks Hermann Oskar von Löwis of Menar (1863–1935). Ta põlvnes Šotimaalt Peebleshire´ist 17. sajandil Liivimaale rännanud aadliperekonnast. Veel 20. sajandi algul olid alles perekonnale kuulunud linnuse varemed. Hermann elas suviti oma Saka mõisas, mille ta oli pärinud isalt. Maidlas oli tal tavaks viibida talviti. Peale selle kuulus talle koos õdedega Lätis Valga lähedal Lugaži mõis. Ta oli saanud Tartu ülikoolis esmalt õigusteadlase, aga seejärel põllumehe hariduse. 11 aastat teenis ta Eestimaa maanõuniku ametis. 1918. aastal lahkus ta Saksmaale. 1925. aastast elas ta pidevalt Mecklenburgis Schwerinis, kus ta ka suri.

Mõisad võõrandati 1919. aastal oktoobris vastuvõetud Maaseadusega. See ei puudutanud mitte ainult mõisamaad, vaid ka elus ja eluta inventari. Samuti läksid riigile mõisa koosseisus olnud tööstusettevõtted. Allikad kõnelevad näiteks Maidla mõisa sepikoja sisustuse müügist oksjonil, samuti viimase mõisniku Löwis of Menari tulutuks jäänud püüdlustest osa võõrandatud varast tagasi saada. Radikaalseks hinnatud võõrandamist, kus mõisnikule ei jäätud peaaegu midagi, püüti hiljem pehmendada. Selleks määrati endistele omanikele hüvitis. Maidla eest määrati üle 30 000 krooni hüvitist, kuid ei ole teada, kas see ka tegelikult välja maksta jõuti. Maidla mõisa asus aga juba 1925. aastal kool, kus see tegutseb tänini.